Kõlab küll naljakalt aga nii see just on. Mõned meist küll on jäänud "kursust" kordama aga ühest pesast me kõik tuleme.
Kõik algas sellest, et pisikesest vestlusest õp.Maivega kasvas välja tore idee Pesalinnu vanad ja veel olijad taas koku viia. Saime kokku kõik Martsipanimuuseumis, kus ootas meid eest vahva meistedamine.
Kõigepealt näidati lastele mida kõike on võmalik martsipanist meisterdada ja õpetati ise martsipani valmistamist. Mis sest, et "päris hästi" see ei õnnestunud tädikesel aga pole hullu... komponendid nägime ära ja maitse said kõik suhu.
Kõigile oli valmis pandud vahendid ja natuke seletamist võis meisterdamine alata. Noo... ütleme ausalt, et nalja pakkus see meile kõigile.... Spikriks oli ette antud imetoredad (ka keerulised) kujukesed ja ega lapsed siis oma soovidega tagasiohoidlikud ei olnud :) Kes meisterdas printsessi, kes karu, kes konna ja "käsna kallet" . Uskumatu kui vahvaid kujukesi ka inimene tänavalt suudab valmis meisterdada - natuke toiduvärvi ja lõpuks veel pakendisse - täitsa nagu profid :)
Edasi otsustasime kohviku kasuks, kus natuke keha kinnitada ja kohvil hea maitsta lasta. Aga suureks üllatuseks polegi sellise "karja" jaoks sobivat kohta niiväga lihtne leida. Kuhu aga sisse piilusime vaatasid vastu meile natuk ehmunud :) näod ja väikesed lauad! Lõpuks leidsime sobiva kambrikese Peppersackis, kus lapsed said liikuda ja "vabalt" suhelda, mis kujunes tegelikkuses ümber posti jooksmiseks ja kiljumiseks :)
Meie õnneks viibis sellel päeval kõrval ruumis suurel hulgal põhjanaabreid, kes isegi laste kiljatused suutsid summutada...
Tore päerastlõna oli - emad said lobiseda (ikka lastest ja nendega seonduvast) ning lapsed mürada vanade sõpradega :)
Suured tänud kõigile osalejatele ja muidugi õp. Maivele, kes kogu kamba kokku ajas. Tegelikult see polegi raske, läheb vaja vaid ideed ja natuke viitsimist ennast kohale vedada :)
Järgmise korrani!
Kadi ( Karl-Hansu ema)
Kõik algas sellest, et pisikesest vestlusest õp.Maivega kasvas välja tore idee Pesalinnu vanad ja veel olijad taas koku viia. Saime kokku kõik Martsipanimuuseumis, kus ootas meid eest vahva meistedamine.
Kõigepealt näidati lastele mida kõike on võmalik martsipanist meisterdada ja õpetati ise martsipani valmistamist. Mis sest, et "päris hästi" see ei õnnestunud tädikesel aga pole hullu... komponendid nägime ära ja maitse said kõik suhu.
Kõigile oli valmis pandud vahendid ja natuke seletamist võis meisterdamine alata. Noo... ütleme ausalt, et nalja pakkus see meile kõigile.... Spikriks oli ette antud imetoredad (ka keerulised) kujukesed ja ega lapsed siis oma soovidega tagasiohoidlikud ei olnud :) Kes meisterdas printsessi, kes karu, kes konna ja "käsna kallet" . Uskumatu kui vahvaid kujukesi ka inimene tänavalt suudab valmis meisterdada - natuke toiduvärvi ja lõpuks veel pakendisse - täitsa nagu profid :)
Edasi otsustasime kohviku kasuks, kus natuke keha kinnitada ja kohvil hea maitsta lasta. Aga suureks üllatuseks polegi sellise "karja" jaoks sobivat kohta niiväga lihtne leida. Kuhu aga sisse piilusime vaatasid vastu meile natuk ehmunud :) näod ja väikesed lauad! Lõpuks leidsime sobiva kambrikese Peppersackis, kus lapsed said liikuda ja "vabalt" suhelda, mis kujunes tegelikkuses ümber posti jooksmiseks ja kiljumiseks :)
Meie õnneks viibis sellel päeval kõrval ruumis suurel hulgal põhjanaabreid, kes isegi laste kiljatused suutsid summutada...
Tore päerastlõna oli - emad said lobiseda (ikka lastest ja nendega seonduvast) ning lapsed mürada vanade sõpradega :)
Suured tänud kõigile osalejatele ja muidugi õp. Maivele, kes kogu kamba kokku ajas. Tegelikult see polegi raske, läheb vaja vaid ideed ja natuke viitsimist ennast kohale vedada :)
Järgmise korrani!
Kadi ( Karl-Hansu ema)
Kõik pildid nähtavad siin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar