esmaspäev, 30. november 2009

ESIMENE ADVENT MIDRIMAJAS





Täna hommikul ootasid Naerulindude õpetajad kogu maja rahvast saali, et tähistada jõuluootamise algust, esimest adventi. Oodatud olid nii lapsed kui vanemad.
Saime mõtlemiseks tarkuseterasid:
• Advent – see on ootamise aeg. Jõulude ootamise aeg. Küünalde süütamise aeg. Rahuaeg. Üllatuste valmistamise aeg. Aitamise aeg. Mõtiskluste aeg. Piparkookide aeg. Imede aeg. Päkapikkude käimise aeg...
• Tähtis on jõulude hing, mis tuleb südamest.
• Roheline okaspuu, kuusk, toob koju pühademeeleolu ja jõululõhna.
• Jõuluehete väljamõtlemisele ja valmistamisele tasub kaasata ka kõige väiksemaid pereliikmeid, nii saabuvad jõulud kiiremini.
• Pakasest punetav nina tunneb juba ukse taga tuttavat apelsini- ja nelgilõhna. Jõulud on tulekul.
• Lootuste ja jätkuva õnne sümbol on pärg, mis uksele riputatuna ütleb tulijale esimesena tere tulemast ja teatab: oled oodatud külaline.
• Jõulupuu on igavese elu sümbol, paradiisist tuntud elu ja teadmiste puu, müütiline maailmapuu, mille küljes küünlad sümboliseerivad taevatähti ja oksad looduse taastärkamist.
• Traditsioonilised jõululilled on jõulutähed, hüatsindid ja tulbid.
• Kangast, niiti, pärleid, väike tükk paberit, liimi ja fantaasiat - kaunis jõulukäsitöö ootab tegijat!
• Advendiga algab jõuluaeg.
• Jõulusai lõhnab safrani, kardemoni, rosinate ja mandlite järele.
• Piparkook on jõulumaius.
• Jõuluaeg on pimeduse aeg. Ära karda, sest pimedus toob esile selle mida me valges ei näe – kuu ja tähed ja küünlavalguse.
• Küünlavalguses on hea mõtiskleda.

Et jõuda esimese advendi küünlani, tuli läbid kuuseokstest tehtud spiraal. Spiraali läbimisel usuti olevat puhastav jõud. Kui Maret oli süüdanud suure jõuluküünla, said kõik rühmad võtta sealt omale jõulutule rühma kaasa.

Sellise väikese koosviibimisega alustas Midrimaja oma suuremat jõulu ootamise aega.

Meie jõulupidu toimub 18.detsembril Nõmme Rahu Kirikus.

ILUSAT JÕULUAEGA!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Rahulikku Advendiaega Midrimaailma suurepärasele perele!
Soovime omalt poolt, et jätkuks aega märgata ilu ka kõige tavatumates kohtades!


Siit üks lugu ka:
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees
mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib
seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik
mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja
jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma
kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud
jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps
jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda
teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi
kiiresti edasi minema.

45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud
lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma
endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka.
Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks
suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes
kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja
müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli
organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest
eksperimendist "Märkamine, maitse ja prioriteedid".

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil
erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse
mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:

kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma
parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on
kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui
palju teisi asju meil märkamata jääb?

*Hea Sõber, märka inimesi, kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks
ja abiks! Leia see hetk ja küsi talt: "Kuidas Sul läheb, on Sul kõik
hästi?"

Karmen Liisi pere