Eesmärgiks oligi pidada veidi tavatumat igapäevastest toimetustest ja tutvusringist erinevat isadelaupäeva.
Kogunesime Männiku taga Trapi teele samanimelise hotelli läheduses. Taamal kõlasid laskeraja/tiiru püssi paugutused. Vihma sadas kurvastavalt palju, arvestades edasist planeeritut.
Olin ise minuti pealt jõudmas kui nägin, et Nora isa Erki (pean lapse nime ette kirjutama, muidu jääks mulje, et oleksime osalenud justkui kiriku meeste kokkutulekul) on vist ühe vale maja juurde eksinud. Pakkusin küüti ja kihutasime edasi, kuni tee otsa sai. Hiljem aga sootuks selgus, oli Erki õige maja nurga tagant paistvatest ATV-st vaid mõne sammu kaugusel. Vot siis seda tüütut abivalmidust :)
Peale tere-teresid hakkasimegi riietuma. Nn “garderoobis“ läks ikka jupp aega, kuniks sobivad kaitseriided selga ja jalga said. Aeg kulus sellele teadmatusele uudse kogemuse ees: „Et ikka kui palavaks läheb seal metsas rassides? "
Algas instrueerimine. Selgus ka veidi nukram uudis, et õp. Maive oli teinud oma põlvele, eelmine päev liiga. Kuid nii nagu ajalooski kangelaslikele kuningannadele kohaselt, ei näidanud õp. Maive seda väliselt välja vaid hüppas ATV sadulasse ja andis käega gaasi. Sedasi siis me karavan liikuma läkski, et instruktor/rajaleidja ees, õp. Maive teisena ning ülejäänud eskort (viis isa ATV-l) sabas. Kogu karavani sekundeerisid Karl-Augusti isa Agu krossitsiklil(vist sõna enduuro käib ka juurde) ja Pauli isa Kaupo trikimotikal (sellel polnud istekohta, oli vaid seisukoht, küll on hea, et selliseid ühistranspordiks ei kasutata;))
Üllatus- üllatus - meie motoriseeritud võitlus salk, kuninganna Maive juhtimisel hajutas pilved ja vabastas Päikese kurja Musta Vihma Pilve Rüütli vangistusest. Päike valgustas me tegemisi, kuniks ta pidi plaanipäraselt edasi minema Inglismaa suunas .
Ah-jaa, üks vahva seik oli siis, kui ATV-sid ära andsime ja suundusime oma autodel veidi edasi tsiklite sõitu proovima. Nimelt ma jälle pakkusin Erkile küüti (kuna ta auto oli mõnisada meetrit eemal parklas). Kui Erki autost väljus, siis vahetus läheduses, kärgatasid plahvatused ja tärisesid automaadid, õnneks õppeotstarbelise laskemoonaga. Erkil tekkis hetkeks lahingureporteri tunne. Puha maskeeritud-grimeeritud täiskasvanud vanemad sõjamehed, tossu sees, ümberringi. Kokku võttes Erkil vedas, et teda seal õppe otstarbeliseks diversandiks ei peetud.
Tsiklitega harjutamine oli kindlasti üks päeva oluline osa. Olin ise küll pealtvaataja rollis ja kogusin teoreetilisi teadmisi X-päevaks, kui tuleb minu esimene kord. Kõrvaltvaatajana mulle tundus, et kõik proovijad jäid proovituga väga rahule.
Ja oligi aeg lauluks: “Ajaratas ringi käind,…., meil tuleb lahkuda, meil tuleb lahkuda,….., lahkumine kurvaks teeb ,….jne.“
Kurvaks me ei jäänud. Õp. Maive lahkus rõõmsalt kodu poole ja mehed Saku mõisa sauna poole.
Mõisa töötaja, kes meid alla sauna juhatas ütles, et kõik on korras, saunas 110 C sees. Laval ootas meid termomeetri näit 85C-ga. Me alguses, härrasmeestena, väga ei juurelnud kuhu on läinud rändama need puudu olevad 25C-d, kuigi eesruumis oleval tablool nad ju on olemas?!?
Peale suhtlusvooru, läksime leililavale teisele ringile. Seekord ootas termomeeter meid juba 55C-ga. Teine 55C-d oli kuskil mujal. Operatiivselt algatatud juurdluse käigus selgus tõsiasi, et need 55C-d olid tabloo taga peidus. Nimelt oli sauna keris oote reziimil. Lükkasime kerise järele ja üllatavalt kiirelt algas puudu olevate peidetud Celsiuste tagastamine leiliruumi. Pigem oli see lõbus vahe pala ja me ei otsinud maja poolset süüdlast, kellel midagi vussi läks. Oletame, et Joosep Toots, va kurivaim, oli Saku vahel käimas.
Kuna meil polnud nimesilte rinnas ja tutvustus voor jäi ära (ise ei märganud ka küsida), siis ei riski kõigi saunaliste nimesid nimetada.
Igatahes autodesse istudes, „head aega“ voorus, jäi kõlama lause, et : „Jälle nägemisteni lasteaias!!!“
P.S. Kõik kes sellest motomöllust osa võtta soovisid, said ka endale kindlasti mingi jagamatu emotsiooni või siis sobiva adrekalaksu. Nendele kes seekord ei saanud osaleda, saavad seda edaspidi veel, juhul kui me nüüd Agu ja Kaupo tsiklite karbusse tuksi ei keeranud :D
Eliisi isa Kalev
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Käisime Pesalinnu isadega Männiku metsas (kuupäeva ma ei julge kirjutada, sest ajan selle jälle segamini). Lisaks muule ilusale oli seal palju mootoriga asju, nagu ATV-d ja mootorattad. Olen eluaeg tehnikat kartnud, isegi habemeajamismasina surin on mulle hirmu nahka ajanud. Peale seda laupäevast kohtumist sain ma põrisevate asjadega ja Peasalindude isadega palju lähemalt tuttavaks ja mul pole enam kärisevate ja värisevate asjade ees mingit hirmu. Olen õpetaja Maivele selle teraapipilise seansi eest väga tänulik.
Nora isa
-------------------------------------------------------------
Kuigi piltidelt võib jääda mulje, et mis seal ikka, istu rooli ja muudkui kihuta - nii see siiski päris ei olnud. Oma põlvevigastuse tõttu (see oli tekitatud siiski eelmisel õhtul) olin sunnitud katkestama sõidu poolel rajal ning jätkama instruktori seljataga istudes "tagavararattal", sest tegemist ei olnud lihtsa rajaga - läbida tuli väga kitsaid metsaradasid mis olid raskesti läbitavad, väga järsud tõusud ja langused ning kohati hirmutekitavad kaldad külje all. Hiljem selgus, et meid ei viidud lihtsalt metsavõlusid nautima vaid radadele, kus korraldatakse ka profesionaalidele võistlusi. Kuigi võtsin esimeses järjekorras kaasa fotoaparaadi lootes tagaistmel pilte plõksutada, siis uskuge või mitte, taskust välja võtta oli seda täiseti võimatu- rääkimata pildi tegemisest. Oli tükk tegemist, et ise seal ühes tükis peal püsida :) Ainuke mida ma aeg-ajalt teha sain oli jälgida isade nägusid- ja oli mida vaadata! :) Seega on selle ürituse parimad hetked ainult osalejate teada, mitte et me neid teiega jagada ei tahaks. Kõige parem soovitus, minge ja proovige ise järele, siis teate mida me tundsime:) Suured tänud Agu´le ja Kaupo´le abi eest!
õpetaja Maive (Pesalindude rühm)
