Kolmapäeval, 07.oktoobril tähistas midrimaja oma õpetajate päeva. Selleks puhuks andsime õpetajatele veidi puhkust ja lapsevanemad said võimaluse kätt proovida lasteaiaõpetajana. Soovijaid jagus igasse rühma ja kõik said oma tööga suurepäraselt hakkama!
Paneme siia kirja valiku vanematelt tulnud tagasiside. Loodame seda jooksvalt täiendada.
-------------
Õpetajaks olemine Midrimajas ei olnud mulle sugugi esmakordne kogemus.Kuid see tasus end taaskord ära. Ma sain aru, et nüüd on nad tõesti suureks kasvanud. Ja nende aastatega on nad nii kokku kasvanud. Neil on omad naljad, jutud, tegemised, ütlemised - neil on kujunenud välja väga tore tiim. Kui vahepel tuleb ette ka arusaamatusi, siis tegelikult nad ikkagi mures aitavad ja toetavad üksteist.
Palusin neil meisterdada pildi nende unistustest 25. aasta pärast. Nad hakkasin kohe nii õhinal tööle, et ei jõudnudki neid rohkem suunata ega juhendada. Ajakirju oli küll palju, kust pilte välja lõigata, kuid nagu arvata olid populaarsemad siiski 2: Pruudiajakiri ja Tehnika Maailm :) Nii tore, et neil kõigil olid omad unistused ning mul oli siiralt hea meel, et paljude poiste ralliautode ja jalgpallifotode vahele paigutati ka beebide ja väikelaste pilte :)
Enne kui oma "vahetuse" üle andsin vaatasin, kuidas neil sujub lõunaunele minek. Nad kasutasid selle ära, et neil pole päris õpetajat ja nad korraldasid korraliku padjasõja. Ma ei keelanud. Vaatasin neid ja mu meel läks kohutavalt kurvaks. Järgmisel aastal on nad tõsised ja asjalikud oma koolitegemistega. Vähemalt neil on mida meenutada!
Koju jõudes olin üsna väsinud. Müts maha õpetajate ees, selles vastutusrikkas töös! :)
Kaidi (Naerulinnud)
--------------
Minu kõige suurema pelguse – mida hakata peale siis, kui mõned lapsed uneajal ärkavad ja tahavad kohe valjuhäälselt tegutsema hakata – aitasid hajutada lapsed ise. Nii uskumatu, kui see ka on, oskasid meie tublid kaheaastased ka ärganuna üle tunni vaikselt oma voodites õiget ärkamisaega oodata. Nii et kõige positiivsema elamuse andis võimalus Pesalindude lapsi paremini tundma õppida.
Piret (Pesalinnud)
--------------
Suured tänud ja palju positiivset energiat teile Maive ja Aino! Hindan pärast tänast päeva kõrgelt teie tööd! Mitte sellepärast, et lapsed oleksid sõnakuulmatud või jonnipunnid või pahatahtlikud aga sellepärast, et iga päev tegeleda 12-ne toreda lapsega võtab ikkagi kõvasti energiat ja nõuab pidevat tähelepanu ja leidlikust. Kõik peavad saama ju võrdselt õpetatud ja hoitud.
Aga sellest päevast. Naljakas lugu juhtus ka - kuigi me olime hetkel lausa neljakesi 7 lapsega koos, saime me hetkeks ehmatuse osaliseks, arvates, et oleme juba esimese 10 minutiga ühe lapse ära kaotanud :) Aga õnneks siiski see nii polnud (oli lihtsalt ühega meist pissile läinud). Ju oli siis meid hoopis liiga palju ja lugemine läks sassi :) Edasi laabus siiski kõik plaanipäraselt. Õhtuoode, pissil käik ja mängima. Meie ülesandeks oli väiksemate topside asetamine suuremate sisse. Emmed olid selle ülesandega ilmselt rohkem ametis kui lapsed. Aga ka lapsed said ülesandega edukalt hakkama :) Kuna ilm ei kannatanud kriitikat tuli mängu jätkata toas - kes vaatas raamatut, kes pani puzzlet kokku, kes sõitis autoga, kes kattis lauda ja valmistas sööki. Viimane tund möödus rahulikult :)
Inge (Pesalinnud)
--------------
6. septembri kaks tundi Pesalindude õpetja rollis möödusid kui linnutiivul. Selle aja jooksul jõudsin korduvalt revideerida oma mõtet, et kuute last kasvatada on ikka liiga raske. Tuleb välja, et tegelikult on see üsna jõukohane. Muidugi enne, kui ma oma naist selles suunas mõjutama hakkan, pean ma Kaleviga (teine isa abiks) rääkima, et ta meie perre lapsehoidjaks tuleks, sest meie hommikune edu õpetajatena oli suures osas tema teene. Ja muidugi, kui nüüd tõesti intensiivseks pereplaneerimiseks läheb, peaksime me üritama, et need lapsed ei sünniks kõik ühe aasta sees, sest kuus 2-3 aastast last, kelle vanusevahe on vaid paar kuud, saavad küll omavahel suurepäraselt suheldud, aga kui on vaja õue minna ja nad kõik riidesse hakkavad panema, siis selle pika aja peale kipuvad mul nende nimed ununema. Aga vähemalt see päev õpetajana mul ei unune. Õnneks!
Erki (Pesalinnud)
--------------
7.oktoobril oli vanematel võimalus panna ennast proovile õpetaja ametis. Laste hommikune rühma saabumine möödus rahulikult. Rühma astudes olid nad pisut kohkunud, et täna Maivet ja Ainot polegi, kuid mõne hetke pärast võtsid nad uued õpetajad omaks. Väikese kõrvalpõikena enne söömist tutvusime trepiga, mis viis lattu (see selgus hiljem). Siinkohal peame endale tuhka pähe raputama ja tunnistama, et kodutöö ei olnud tehtud. Me teadsime, et trepist alla minnes jõuame söögisaali, kuid õige trepi asukoht jäi täpsustamata. Lastele uue trepi avastamine meeldis, tundus et nende kauaaegne unistus täitus. Peale hommikusööki suundusid pisikesed Pesalinnud koos kahe tubli isaga õpetaja Astra juurde laulma.
Eliisi ema (Pesalinnud)
-------------
Lastega oli väga tore! Loodan, et ma mingit osa inventarist väga ära ei rikkunud. Olin ette valmistanud ja püüdsin enne laulutundi lastega natuke maalimisega tegeleda. Kuna nad kõik olid väga nõus, siis ei tahtnud seda lubadust ka rikkuda.
Minu eesmärk oli, et lapsed saaksid igaüks oma panuse anda ja õpetajatele midagi teha. Nad olid sellega väga nõus ja ootasid väga kannatlikult oma järjekorda, et saaksid ka midagi koti peale joonistada. Kristjan andis isegi oma sünnipäevalapse eesõiguse alustada lausa ära, et saaksime kiiremini alustada ja et ikka kõik jõuaksid midagi teha. Johannes tundis õhtul kodus enda tehtud täpid väga täpselt ära.
Kristjaini sünnipäeva õhupallidega tekkis väike jagelemine ja siis me üritasime mänge välja mõelda. Ent paljud tahtsid palli vaid kaenlas hoida - seda tegi ka Johannes kuigi meil mängitakse kodus ka õhupallidega ja sellist asja ma pole varem täheldanud. Tiit aitas mul siis mänge välja mõelda, et teised ka pallide rõõmust osa saaksid.
Romiina teatas, et Tiit on tema peigmees ja lubas selle ka kodus vanematele teatvaks teha (et kui mul juba vahepeal tekkis tunne, et Johhanes on oma eakaaslastega samas arengustaadiumis, siis nüüd olin ma lausa õnnelik, et preili Romiina mu arvamuse nullis). Laulutunnis aga torkis Tiit kogu aeg Carmenit. Loodan, et sellest suuremaid probleeme ei teki... ;)
Üldiselt õpetas see päev mulle pigem seda, et sellised ärksamad tüübid tuleks tunni ajaks eraldi paigutada, sest nende tegemistest võtsid ümber tuld ka teised. Kui nad aga õpetajate koti-joonistamist ootasid, siis ei tekkinud mul nendega kordagi probleemi. Istusid väga vaikselt ja ootasid nagu saaksid preemiat. Ju olid siis laulutunni ajaks ära väsinud. Õues oli muidugi natuke vihmane ja mitte väga mugav. Kõigele lisaks oli plaanitud, et Johannese isa mängiks poistega jalgpalli, mille tarvis Johannes juba mitu päeva oma väravat ja palli lasteaeda kaasa tahtis võtta. See neile meeldis, mis sest, et pall oli väga märg.
Lapsed on tublid ja tunnevad päevakorda ja nõudeid väga hästi. Pigem õpetasid nemad juba mind. Võrrledes eelmise aastaga on need väikesed inimesed juba üsna suureks saanud. Ülimalt mõnus oli näha, et nad suudavad õpetajate ohjeldamatute jõupingutuste tulemusi väga hästi demonstreerida.
Mõnusat sügist, Age (Midrilinnud)
--------------
Lapsed olid toredad ja tublid, ei lasknud end meie kohalolekust liialt häirida ;) Peale uinakut sai Sebastiani ja Emili ema juhendamisel tehtud veidi kunsti- ja kleepimistööd, millele mõnusaks kontrastiks korraldas Irise isa lastele teatevõistlusining meisterdati klotsidest hiigeltorne. Lapsed olid nutikad ning kasutasid otstarbekalt kogenematute "õpetajate" kohalolekut - katsetasid kooris oma häälepaelte vastupidavust ning möllasid mõnuga patjades. Seega kokkuvõttes selline vabastava teraapia päev :)
Ada, Emili ema (Sipsikud)
-----------
Need 2 tundi Sipsikute rühmas tõid mulle kokkuvõtvalt ainiti positiivseid emotsioone - mulle meeldis, et lapsed tundsid end rühmatoas väga mugavalt. Igaüks tegeles just sellega, mis enim rahuldust pakkus: kes joonistas, kes peitis end sõpradega dinosauruste eest, kes ehitas torni, kes kirjeldas õpetajale oma kaelakee meisterdamist. Tundus, et nad leiaksid endale kogu päevaks ise tegevuse ja meile jääks vaid kõrvaltvaataja-abistaja roll. Samuti panin tähele, et kõigil jätkus püsivust oma tegelus lõpuni teha – ei hüpatud ühe mängu juurest teise juurde.
Rühmatoas on väga toredad eakohased ja arendavad mänguasjad: pehmed klotsid, puuklotsid, pliiatsid, nupud, puzzled, raamatud, kaisuloomad, nõud, parasjagu ruumi – tõeline lapse paradiis.
Laulutunnis laulsid-tantsisid kõik eranditult kaasa (ka meie ise).
Lapsed on väga hakkajad ja löövad väljapakutud mängus kohe kaasa. Kuna teemaks oli “Mina ja keskkond”, võtsin kodusest majapidamisest riidekotiga igasugu esemeid kaasa, mida me igapäevaselt kasutame (pesulõks, taskulamp, kraadiklaas, hambapasta, prillid, võti, fotoaparaat jne) ja neid me siis kordamööda käsikaudu koti seest ära arvasime. Hans enne ütles, et see on üks tema lemmikmänge lasteaias. Päris nalja sai, kui arvatud huulepulk oli hoopis küünal või patarei ja pann osutus hoopis prillideks.
Teil on rühmas väga toredad rituaalid: näiteks hommikune kuupäevavahetus sellele eelneva liisusalmiga, ”head isu” soovimine kogu söögisaalile, koka tänamine. Lapsed siis juhendasid meid.
Kõik järgivad kuulekalt paika pandud reegleid: kätepesu, klotside koristamine, kannatanult vabandust palumine, taldriku tühjaks söömine, sööginõude ära viimine, järjekorras mitte-trügimine. Usun, et selle kõige taga on teie oskuslik töö ja vankumatu järjekindlus. Kiitus! Võrreldes eelmise aasta õpetajate päevaga tundub mulle, et sel aastal on neil omavahelised suhted rühmas rahulikumad. Aasta tagasi tuli pidevalt kedagi lahutada ja lepitada: kes tegi teisele midagi kogemata, kes meelega ja kes ei olnud jälle üldse nõus mõnd asja tegema ning siis nad korraga otsustasid kõik kõva häälega kiljuma hakata ja ise naersid siis meid, õpetajaid (olin tookord Johannese emaga). Kui eelmisel aastal enamus lastest otsis kontakti meiega - tahtis meile jutustada, mis parasjagu hingel ja elamust pakkus, siis sel aastal süvenesid nad rohkem omavahelisse mängu.
Mul oli väga tore kaaslane Kari ema Raili näol ja eks te seda teate isegi,et hea partneriga on töö palju ladusam.
Ma arvan, et teil on rühmas kõik väga hästi läbi mõeldud ja sisse töötatud – ma ei oska soovitada muud, kui et jätkake samas vaimus!
Päikest,Kristina (Sipsikud)
--------------
Saabusime koos Emili ema Adaga lapsi valvama nende uneajal, et lastaõpetajad saaks minna oma päeva tähistama. Saanud esmased juhtnöörid, kuidas päev peaks edenema, jäime ootama laste ärkamist, mis oleks pidanud toimuma kella kolmest. Äratus saabus täpselt pool kolm, kui Jenny armsasti ja kogu hingest hüüdis üle rühmatoa "Bastiani emme!". Siit edasi kostus tekkide alt vaid kihistamist, mõned püüdlikumad pigistasid hoolikalt silmi kinni, et me nende mittemagamist ei märkaks. Pidasime siiski veel pisut aega tublilt vastu ja lubasime lapsed(määrustevastaselt) nii 5-10 minutit enne kolme vooditest välja. Asusime hoolikalt voodeid korrastama ja aitasime, keda vaja. Esimesena pani meid proovile vahva poiss, kes ka 25 minutit hiljem oli kategooriliselt oma voodist väljumise vastu. Lõpuks tõstsin ta voodist välja ja edasi sai ta juba ise hakkama.
Sööma minemiseks olid lapsed hästi treenitud: pesid ise käed ja võtsid end rivvi, mida meie poleks osanud neilt nõuda. Söögilauas oli arvata, et mõned lapsed toidust keelduvad, nagu õpetaja Kati meid eelnevalt hoiatas. Suur oli meie üllatus, kui pakutavat salatit lubasid endale kaussi tõsta esialgu vaid kaks last. Meie näod olid vist hetkeks üsna nõutud, sest veidi aja pärast soostusid mõned lapsed veel meile vastu tulema ja toitu vähemasti proovima.
Rühma tagasi tulles liitus õpetajate seltskonda ka Irise isa. Edasi oli meil plaanis kleepetöö "Laev merel", mis võeti vastu sellise rõõmukisaga, et ma olen kindel, ka juhataja teisel pool maja sai teadlikuks meie ettevõtmisest. Kõik lapsed said tööga väga hästi hakkama ja loodetust palju kiiremini.
Siis hakkas Irise isa lastele vahvaid võistlusmänge korraldama, kuni meie Adaga laudadelt kaose ära koristasime. Kella viieni toimus vabamäng, mis hõlmas endas hüppamist, hullamist ja Irise isa seljas turnimist. Proovisime plaadilt kuulata ka Emili ema kaasa võetud muinasjuttu, kuid peale meie endi ja paari tasasema tüdruku ei lasknud keegi teine sellest oma tegemisi häirida.
Kokkuvõttes arvan, et nii lastele kui ka loomulikult meile endile jääb sellest päevast vahva mälestus, mis väikestele ka tavapärasesse lasteaiapäeva pisut vaheldust tõi. Loodan, et tänasest kehtivad taas kõik rühma reeglid ja siinkohal on hea tänada meie õpetajaid Siirit ja Katit, samuti Maret, kes meie kalleima varaga väga oskuslikult ja heatahtlikult toimetavad. Aitäh!
Jõudu ja jaksu soovides,
Inna, Ian Sebastiani ema (Sipsikud)
--------------
Midrilindudel oli põnev hommikupoolik Teaduskeskuses Ahhaa.
21. oktoobril käisid Sipsikud matkal. Otsustasime üheskoos vaatama minna missugune näeb välja raba sügisel, kui on palju vett ja lehed on puudel kirjuks värvunud! Ilmataadilt oli tellitud selleks päevaks päike ning kodust kosutav jook kaasavõetud. Matk võis alata. Rabasse jõudes leidsime eest kitsa ja pisut libeda matkaraja. Teepeal nägime nii mõnegi loomajälge ja ennäe imet - ka porgandid ning kapsas olid rabas!? Algul arvasime, et küllap jänesed on need metsa toonud aga siis jõudsime järeldusele, et inimesed on lahkelt oma aiasaadusi ka metsloomadele toonud. Veel lendas üle meie peade suur parv hanesid, kes endid ilmselt lõuna poole lennuks kokku kogusid. Kael jäi nende vaatamisest lausa kangeks. Kui oli piisavalt rabarajal seigeldud siis tegime väikese pikniku ja mängisime paar vahavat mängu. Jalad puhanud, kõhud head ja paremat täis tuli hakata tagasi lasteaia poole kõndima. Tagasiteel vaatasime veel täpsemalt üle mis värvi on sügis maalinud meie raba ja metsa, et õhtul need ilusad vaated ka oma maalile talletada. Oma matkal veendusime, et sügis on teinud raba väga kauniks ja põnevaks avastuste paigaks. 
. Kokku oli tulnud väga erinevaid liike loomi: karusid, hunte, lõvisid, jäneseid, oravaid, lepatriinusid, vareseid, konnasid, jne. Mutt võttis külalised vastu, uuriti koos erinevaid puid, mis meie "metsas" kasvasid. Loomalapsed laulsid mutile vahvaid laule, mängiti igasuguseid mänge. Külalised olid kaasa toonud külakostiks erinevaid sügisande, mis said peo lõpus kenasti nahka pistetud. Mutt oli küpsetanud ka küpsiseid - ka need läksid loomade toitmiseks.
