MIDRIMAAILM: NAERULINNUD PRESIDENDI LOSSIS

reede, 16. aprill 2010

NAERULINNUD PRESIDENDI LOSSIS

0 kommentaari:

JUHATAJA VEERG: Mis mind sügavalt liigutab...

Iga päev küsin endalt, mis teeb lapsed õnnelikuks? Mida saame meie, täiskasvanud, emad-isad, vanaemad- vanaisad, õpetajad teha, et laps tunneks ennast tõeliselt hoitud, turvaliselt ja armastatuna? Kas meie soov pakkuda lapsele kõike, mis aitab tal saada meie äranägemise järgi targaks, kõiketeadjaks, tubliks arvutajaks, ladusaks lugejaks ja vigadeta kirjutajaks? Või püüe organiseerida lapse päevad hommikust õhtuni erinevate arendavate tegevustega, vahel ka veel laupäevad-pühapäevad lootuses, et meie lastest kasvavad tublid ühiskonnategelased, kes õpivad rahvusvahelistes ülikoolides ning loovad ülikasumlikke ärisid, osalevad uute tehnoloogiate väljaarendamise uurimisgruppides, muudavad maailma läbi kuulsuse või saavad valitud isegi riigi presidendiks? Võib-olla teevad meie püüdlused lapse tulevikus õnnelikuks, aga me ei saa olla selles kindlad. Ja kas on see pigem meie enda nägemus lapse imelisest tulevikust või on see soov kasvanud lapse enda sees, mis ootab realiseerimist, millele meie püüame vaid kaasa aidata?
Kas me teame tegelikult, mis on lapsele hea või me arvame teadvat?

Siinkohal tuleb mulle meelde lugu, mis juhtus kord kirjanik Kahlil Gibraniga, kes kohtas kord ühte noormeest, kes oli eemale tõmbunud kogu maailmast. Noormees istus aias ja luges filosoofiaraamatut. Kahlil istus mehe kõrvale ja küsis. Mida sa siin teed, miks sa oled otsustanud jätta oma pere ja kogu maailma enda selja taha?
Noormees vastas:
„See on väga lihtne. Minu isa, väljapaistev jurist, tahtis, et ma oleksin nagu tema. Minu onu, kellele kuulub suur kaubamaja, tahtis, et ma järgiksin tema eeskuju. Minu õde seadis mulle alati eeskujuks oma meest. Minu vend üritas minust treenida sama head sportlast, kui ta ise oli. Sama juhtus ka koolis. Minu klaveriõpetaja ja inglise keele õpetaja ja teisedki – kõik nad olid veendunud, et nemad on eeskuju, keda ma peaksin järgima. Mulle otsa vaadates ei näinud nad kunagi mind, vaid iseenda peegelpilti.
Seepärast otsustasingi neist eemalduda ja olla üksi, sest vähemalt siis saan ma olla mina ise.“

Natuke nukker lugu, kas pole?

Kui tihti me aga tegelikult küsime, mida laps tõeliselt teha sooviks, mis talle tegelikult rõõmu valmistab, kas me suudame leppida sellega, mis on lapse jaoks tähtis?
Tõeliselt õnnelik inimene on vaid see, kes saab elada oma südame hääle järgi, teostada oma unistusi, elada just nii nagu on talle omane. Me peaksime rohkem usaldama last ja temas peituvat potentsiaali ning kaasasündinud huvi kõige uue ja põneva vastu. Laste mängudes, joonistustes ja vestlustes avaldub sügavam tõde lapse vajaduste, ootuste ja unistuste kohta. Suurel inimesel on vaja ainult tähelepanelikult kuulata, märgata ja olla toeks lapse tõelise olemuse arendamisel. Seeläbi me saame anda lapsele suurima kingituse siin maailmas toetades, mõistes ja armastades last just sellisena nagu ta on.
Me kõik oleme tulnud siia maailma oma ainulaadse eesmärgiga midagi ära teha. Seda eesmärki teab igaüks ainult ise. See ei ole teada lapsevanematele ega õpetajatele. Meie saame oskuslikult juhendades aidata lapsel see oluline leida, teadvustada ja abistada last tema eesmärgi poole liikumisel, sest ainult siis saab laps olla tulevikus tõeliselt õnnelik, edukas, hooliv täiskasvanu iseenda, pere ja ühiskonna suhtes. See nõuab meilt, täiskasvanutelt, usaldust oma laste ja elu vastu, tolerantsust ja kannatlikkust. Sest elu on kingitus, mis on antud igale inimesele personaalselt ja igaühel tuleb ka oma elu ise elada.

Juhataja
Annika Haavisto

MIDRIMAAILM

reede, 16. aprill 2010

NAERULINNUD PRESIDENDI LOSSIS

0 kommentaari:

Kontakt

PALJU ÕNNE!

Blogi arhiiv

JUHATAJA VEERG: Mis mind sügavalt liigutab...

Otseteed

Külastajad

Meie asukoht kaardil

Head soovitused oodatud!