Kolmapäevased külmakraadid ei hirmutanud vapraid Sipsikuid ja plaanitud muuseumiskäik Tallinna Linnamuuseumi sai tehtud. Ees pidi ootama meid 500 aasta tagune elu. Nii nagu lubatud, ootaski meid uksel vanaaegsetes riietes daam pikas sametises kleidis ja hiiglama pikkade ninadega kingad jalas. Kaela said lapsed vanaaegses kirjas kirjutatud uued nimed ning pähe ajastule kohased peakatted. Saime teada, et selles suures uhkes majas elas Hansu nimeline rikas soolakaupmees. Uhkest suurest trepist üles minnes sattusime mereteemalisse ruumi, kus sai laste rõõmuks katsuda suurt purjelaeva maketti ja lugeda üle mitu kahurit on sõjalaeval. Järgmine ruum tekitas palju elevust suurte elusuuruses nukkudega, mida lapsed said liigutada nööre tõmmates. Nii sai liigutada seppa, õpetajat, rüütlit, pagariemandat jne. Ära sai nähtud ka päris rüütli rüü - imelikul kombel oli aga rüü nii väike... Selgus, et inimesedki olid 500 aastat tagasi palju väiksemat kasvu. Põnevat oli veel palju ja kõik ei jäänud ehk ka meelde, kuid korsten, kuhu sisse sai ronida ei lähe meelest vist kunagi (pildile kahjuks jäi vaid kogu pimedus, kuna välku kasutada ei tohtinud). Igatahes sattus see sama korsten peaaegu, et iga teise pildi peale mille lapsed muuseumis joonistasid. Nii see tund möödus linnulennul ja oligi käes aeg naasta tänapäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar